Signe Lahteini sõbralik nägu säras ja nakatas positiivse energiaga

Kui mina verinoore reporterina Õhtulehte tööle asusin, oli Signe juba kogenud kolleeg – ikkagi tervelt kaks aastat vanem minust. Aeg läks, aga ma vaatasin talle endiselt kerge aukartusega alt üles. Vaatan igavesti. Sest see, mida tema nende aastate jooksul teha jõudis, on muljetavaldav.

Meie teed ei ristunud kuigi palju, aga teadmine, et ta tegutseb samal rindel, samal töömaal, oli minu jaoks kuidagi oluline, ka siis, kui ma ise sealt pisut eemaldusin. Kord, kui lõpuks taas juhuslikult kohtusime, ei olnud ma kindel, kas ta mind enam aasta(kümne)te tagusest toimetusest mäletab. „Muidugi mäletan!“ hüüatas ta. Ning sõbralik nägu lõi särama ja nakatas oma positiivse energiaga. Nagu poleks vahepealseid aastaid olnudki.