Katrin Pauts | Vihakõne Eestile: Parem on olla koer Prahas kui inimene Eestis
Katrin Pauts, krimikirjanik, 5. mai 2018
„Kus sa, kurat, lähed? Ei tohiiii! Tule, närukael, siiiaaaa! Kas sa, rajakas, mind üldse enam ei kuula?“ – kui helistad kellelegi, kes on parajasti oma peniga pargis jalutamas, kuuled varsti säherdust kriiskamist. Nii suhtlebki eestlane avalikus kohas oma koeraga. Telefonikõne katkeb kõige pinevamal kohal, peni on võõrale säärde või mõnele litale selga karanud. Ega teistmoodi eesti koerast jagu saagi kui karjudes, loom on ühiskonna väga hea peegelpilt. Sellele järeldusele jõudsin Tšehhimaa pealinnas Prahas, kus koerte käitumine mind sügavalt hämmastas.
Koerad ja nende käitumine on peale imetabaselt madalate hindade esimesi asju, mis Põhjamaa turistile Prahas silma jääb ja mille üle endamisi – väga odava õlle taga – muudkui imestad.