Virve Liivanõmm: „Katsu teha nii, et sa poleks vanana üksi."

Kord, kui Virve Liivanõmm oli õue tulemiseks liiga nõrk ja me istusime haiglakoridoris lifti kõrval diivanil, ütles ta järsku tõsiselt: „Ma annan sulle ühe hea soovituse. Katsu niimoodi elada, et kui sa oled ükskord vana, siis on sul keegi kõrval. Et sa ei oleks siis üksi... Kui sa saad niimoodi...”

Tutvusin Virvega, pisikest kasvu ja kõhnukese, läbitungiva pilguga naisega, Õpetajate Lehe toimetuses, kui ta polnud enam lehe koosseisuline töötaja. Ta käis siiski iga päev toimetuses ja tegi iga nädal lehte kaastööd, mille üle kolleegid muidugi rõõmustasid – väga hea materjal jooksis ludinal külgedele. Peatoimetaja eraldas mittekoosseisulisele Virvele omaette toakese, kuhu mahtusid parajasti laud ja kaks tooli. Virve kutsus seda oma kapiks. Virve eraldatuse mõte oli, et ta teistel töötegemist ei segaks. Ta kippus nimelt kangesti lobisema. Toimetusse tulemise eesmärk polnud ju pelgalt töötegemine – eks ta oleks kodus saanud samamoodi arvutit toksida –, vaid ka suhtlemine.