Jaanus Järs | Tahtmine ja taevariik

Sõidan hingamispäeva hommikul metsade vahelt autoga Tartusse. Vikerraadios algavad palveminutid ning kirikuõpetaja nimi tundub tuttav. Jah, see on mu kunagine koolivend. Kuidas tal läheb? Kuulmise järgi otsustades pole maist vara üleliia kokku ajanud – häälduses kostub susinat, küllap on ta hambad umbes samas seisus nagu minul – kulunud ning hädapäraselt parandatud. Aga ta on arvamusliider, teab kuidas õndsaks saada.

Jutluse lõpuks räägib koolivend loo. Mõistukõne või tähendamissõna või õpetliku anekdoodi. Patused ootavad sabas põrgu väravas. Saatanal on aga põrgus vaid üks vaba koht ja ta peab otsustama, keda võtta. Rikkurit ei raba, litsist loobub, sõjard ei sobi samuti. Sobib aga see, kes kunagi millessegi ei sekkunud, kellel kunagi oma seisukohta ei olnud. Sellisele ongi põrgu paras paik.