Kaks konkurenti: Vilnius ja Kaunas

Kui veel üsna hiljuti oli Leedus möödapääsmatu, et kohalikud inimesed eestlaste üle nalja heidavad – eeskätt meie väidetava põhjamaise aegluse, et mitte öelda „pikkade juhtmete“ pärast –, siis nüüd kuuleb noid nalju üha harvemini. Ja kui keegi seltskonnast sedasorti huumorit viljelda püüabki, tundub kõigile, et ta on ajale jalgu jäänud. Ent mitte kunagi enne seda, kui Leedugi saja-aastaseks sai, pole seltskonnas nõnda ohtrasti olnud kuulda nostalgilisi heietusi teemal, et kunagi laius Leedu riik Musta mereni välja.

Mullu suvel nurisesid leedulased, et Vilniuse lennujaam remonti pandi ning isegi ärahellitatud pealinlastele avanes maailm endise pealinna Kaunase lennuväravate kaudu. „Alles nüüd saavad vilniuslased aru, miks meie kogu aeg nördinud oleme,“ parastasid toona kaunaslased, kes igaks pikemaks lennuks end eluaeg Vilniusse vedama olid pidanud. Nüüdseks kired lahtunud, sest remont on läbi ja Vilniusse saab Tallinnast taas otselennuga, kuid ega üheksatunnine bussisõitki kellegi konti murra.