Jaanus Järs | Jalgpallivõhikult võhikule

Pall on ümmargune. Kõige mittemidagiütlevam jalgpallilause, mis pähe tuli. Mulle meeldib kergejõustik, nagu ka sumo ja võrkpall, isegi käsipall, kui Eesti rahvuskoondis mängib. Nüüd muidugi naiste vehkleminegi. Kujundujumine ja iluuisutamine on siiski pisut üle minu lati. Sõber veab õllekõhu korvpalliplatsile, valdab kogu tõde NBA kohta ja väidab, et just see on taiplike meeste harrastus. Võib-olla. Aga Priit Pullerits ütles Postimehes, et kui jalgpalli ja seksi omavahel võrrelda, võidab igatahes maratonijooks. Täpsemalt lausus Priit seda, et ei maksa alluda Venemaa ja ETV agressiivsele propagandale, ning seega telerit jalgpalli-MMi ajaks mitte sisse lülitada.

Küllap me vajame draamat, et oma argielu vürtsitada. Ärkan hommikul, teen kasvuhoone akna lahti, kõplan kartuleid, vaatan, kas hapukurgihooaeg on juba algamas. Söön, lebotan, plõksan telepulti ja hakkan draamat otsima. „Õnne 13“ ja „ENSV“ – ei. „Peeter Pikk-kõrv“ ja „Tantsuakadeemia“ – ei. „Mallukas“ ja „Naabriplika“ – ei. „Kirgede torm“ ja „Papad Mammad“ – ei. Kõik need on ainult arheoloogia. Siis veel elu 270 kiloga, parim pulmakleit ja autode tuunimine – ei, ei, ei. Jääbki ainult ajalookanal. Vaatan, kuidas keldid meelitavad roomlased metsa vahel lõksu ja neid siis meeskondlikult tümitavad, aga seegi lõpeb varsti ära. Ainus värske asi ongi jalgpalli-MM.