LEMMIKÕPETAJA | Zuzu Izmailova: õnneks oli palju häid õpetajaid, kuid üks õpetaja jahmatas hoopis oma tundetusega
"Algkooli klassid käisin tollases Kopli 8. Keskkoolis. 2. klassi minnes klassijuhataja vahetus. Mäletan üht tundi, kust saadud info pani mind mõtlema inimeste võimalikust tundetusest, empaatia puudumisest. See oli veider lugu, mida too sama klassijuhataja klassi ees kõigile õpilastele rääkis. Kaheksa-aastase põnnina kuulas suurem osa pingsalt, mida huvitavat õpetajal varuks on," meenutab poliitik Zuzu Izmailova.
"See lugu rääkis juhtumist, kus keegi mees oli trammist väljudes kukkunud ning tramm tema jalast üle sõites jalalaba maha lõiganud. Huvitav moment tekkis siis, kui õpetaja seda lugu jutustades ei tundnud kaasa mehe füüsilistele kannatustele, vaid nentis, et väga kahju oli, sest ilus valge sokk ja kena king olid nüüd rikutud."Aga lemmikõpetajaid on Tallinna abilinnapeal olnud rohkem kui üks. "Peale 2. klassi läksin õppima Pirita kooli. See oli omamoodi traditsioon, sest sama kooli lõpetas ka mu ema. Pirita kooli üheks parimaks õpetajaks oli minu jaoks füüsikaõpetaja Pert Hinsberg, kelle tunnid oli vaieldamatult kõige põnevamad. Ta suhtus oma alasse kirglikult ja suutis kogu klassi panna füüsika teooriat haarama ja praktilisi katseid kaasa tegema. Pert viskas ka palju nalja ja õpilased armastasid teda. Tema tunnist ei tahtnud keegi puududa. Tõeline eeskuju.Head olid veel keemia- ja inglise keele õpetaja. Kuid eraldi tooksin välja oma emakeele- ja kirjanduse õpetaja Hannele Asveiti, kes oli tõeline juht. Naine, kes suhtus alati õpilastesse kui võrdsetesse. Ta oli sellise suhtumisega ka väljaspool kooli. Heasüdamlik inimene, kelle tunnid olid alati lõbusad. Nendesse tulid õpilased hea meelega. Mäletan Hannelet veel hästi ka tema tütre pärast, kes õppis minuga samas koolis klass eespool. Ta paistis silma erakordse julguse ja enesekindlusega, puutusin temaga kokku nii koolisiseste joonistusvõistluste näitustel kui ka laulukonkurssidel, kus meil mõlemil hästi läks. Neli aastat tagasi kohtusin oma õpetaja tütre Annaliisaga Londonis ja meist said kohe head sõbrad. Endilegi üllatuseks avastasime endas sarnaseid jooni ja jagame ka rohelist maailmavaadet. Annaliisa on oma teeks valinud maalikunsti ja muusika. Igatahes tahan tänada oma õpetaja Hannelet, kes mind raamatuid lugema pani ja tänu kellele olen täiskasvanuna olulise sõbra võrra rikkam.In memoriam Hannele Asveit."