EESTI AABITS LÄBI AJA: loomajutud ja Juku on jäänud, piiblilood kadunud
Kais Allkivi, 1. september 2018
Usu või ära usu, kuid vähemalt viimased paarsada aastat on aabitsategijad pidanud tähtsaks seda, et lapsele lugema õppides igavus peale ei tükiks. Kuidas õppisid tähti meie esivanemad ja millistest aabitsatest ammutavad kirjatarkust praeguse aja lapsed?
Vanimaid säilinud eestikeelseid aabitsaid – üks neist põhjaeesti keeles (1694) ja teine lõunaeesti keeles (1698) – hoitakse Rootsis Lundi ülikooli raamatukogus. Neid peetakse kuulsa talurahva harija Bengt Gottfried Forseliuse aabitsa kordustrükkideks. Raamatud õpetasid algelist 18 tähega tähestikku, silpe ja sõnu ning esitasid siis silbitatult usutekste. Lõpuleheküljelt vaatas vastu kristlik ärksuse ja hoolsuse sümbol kukk, keda oleme hiljem harjunud nägema aabitsate kaanel.