Kiri | Õhuke riik nuumab end üha paksemaks

Inga Raitar oma hiljutises kirjutises „Peatage bipolaarne riik“ (ÕL, 12.09) tõi võrdlevalt välja arve, mis iseloomustavad meie riigi eelistusi ja näitavad, kuidas riigi raha jaotub. Kui deviisidena on kõlanud, et vähendame riigiaparaati, siis tegelikult see paisub pärmitaignana! Niisugusel juhul ei saa ma aru, mis on riigi tegelik eesmärk, kui teod ei kinnita väljaöeldud põhimõtteid. Elame võlgu. Hoonete ja rajatistega seotud kulud on ligi kaks korda suuremad kui sotsiaalteenused, mida neis hoonetes osutatakse, vähemalt nii sain aru. Internetiajastu kohta on meie ametnike kasutegur küll väga väike.

Superministeeriumi ehitamise põhjenduseks väideti, et kui kõik on ühes hoones, hoiame kulusid kokku. Tegelikult aga kulud ju hoopis suurenevad, sest ka vabanenud hoonete kasutamist jätkatakse ja seal hakkavad tööle teiste nimetustega allasutuste ametnikud. Avalikkusele teadustatud riigi õhendamise sildi all toimub tegelikult riigi paksendamine. Arvukas ametnikkond kulutab kosmilises ulatuses sõidukite, lähetuskulude, ametnike reisimise peale välis- ja kodumaal.