Juhtkiri | EKRE mäng püssirohutünniga

Ajal, kui rahvas ootab võimuläbirääkijatelt uudiseid punaste joonte paikapanemise kohta, jõuavad meieni hoopis teistsugused sõnumid. EKRE juhtide lubadus, et kui nende valitsussetõus nurjub, siis ei toimu ühiskonnas mitte lihtsalt plahvatus, vaid tiku viskavad püssirohutünni ekrelased ise, pakub kindlasti enam kui intellektuaalset huvi ka süvariigile.

Spetsialistidki on möönnud, et EKRE valimisedu taga oli lootuse minetanud maapiirkondade protest vaesuse ja viletsuse vastu. Senised valitsused pole piisavalt rahvaga suhelnud või on nende sõnumid olnud adresseeritud pigem jõukamale keskklassile. Vikatite ja hangudega vihaste külameeste tänavatele manamine on aga teine äärmus, millega meie poliitiline kultuur vähemalt seni harjunud pole. Prantsuse kollavestide eeskujul peab küsima – kas me tahame, et selline oleks ka Eesti uus reaalsus, eriti kui arvestada, kui uhked olime ligi kolm kümnendit tagasi, et taasiseseisvusime ilma inimohvrite ja purustusteta. Milleks aga ülesköetud massi tume viha on võimeline, mäletame pronksiöö ajast.