Eesti teatri vanaema Amalie Konsa ajal oli näitleja eriti põlatud inimene

„Rahvas laulis mulle hosianna, ent läksin koju ja mul ei olnud leibagi ja pidin tühja kõhuga magama minema. Siis kukkus mõnigi pisar ja pidin end trööstima, et ega kahte hääd ei saa saada – süüa ja hiilata,“ kirjutas oma päevikus Eesti teatri vanaemaks kutsutav Vanemuise näitlejanna Amalie Konsa.

Vanemuise päike, näitleja meie teatri hälli juurest, Eesti näitelava ema (hiljem vanaema), publiku pailaps – nii nimetati alati heasüdamlikku, rõõmsat ja elujaatavat, kokku 60 aastat teatrilaval mänginud Amalie Konsat. Tema kohta öeldi: „Ta mängib alati elu, unustades, et ta on laval.“ Vaatamata raskustele, mis elu talle ette veeretas, jäi ta teatrile lõpuni truuks – ka päevadel, mil hukkus tema vend ja tal lõhkes pimesool. Isegi siis, kui ta vaatuste vaheajal Vanemuise garderoobi aknast tulekuma nähes teada sai, et tema majas, kus poeg lukustatud ukse taga magas, on tulekahju, läks ta lavale.