Juhtkiri | Katkusigade ja raha põletamise aasta
2015. aasta oli paljastuste aasta. Kaitsepolitsei sai aruandesse kirja mahukad korruptsioonikahtlustused ja süüdistused – ASi Tallinna Sadam juhatuse eksliikme Allan Kiili pistisesumma olevat küündinud miljonitesse, juhatuse esimehe Ain Kaljuranna oma sadadesse tuhandetesse eurodesse. Keskerakond ja erakonna peasekretär said riigikohtust süüdimõistva otsuse, uurimise alla sattus ka Tallinna linnapea Edgar Savisaar, kes end ja erakonda seepeale Eesti õigussüsteemist lahti lubas ühendada. Riigikohus mõistis toimingupiirangu rikkumises süüdi Eesti Olümpiakomitee presidendi Neinar Seli, kes ASist Tallinna Sadam olümpiakomiteele raha suunas.
2015. aasta näitas, mis on Eesti nõrgim lüli. Eston Kohver jõudis küll koju tagasi, kuid kaitsepolitseiniku rööv, mis külma sõja spioonitralli meenutas, tõstatas taas küsimuse Eesti riigipiiri kaitstusest ja turvalisusest. Sama valjusti tuletas piiri kaitsmise vajadust meelde Itaalia ja Kreeka randu ummistav põgenikevoor. Euroopa Komisjoni otsus riigi lennufirmale antud riigiabi ebaseaduslikkusest saatis Estonian Airi lõplikult hingusele ja ka uue firma algus on olnud kõike muud kui lennukas – nii et isegi peaminister peab otstarbekamaks sõita eralennukiga. Eesti ajas katku hirmus ahju (ahjaa, mitte ahju – ahi läks ju katki – vaid auku) kümneid tuhandeid kodusigu, sellal kui lõunanaabritel maksti tõvele lõivu vaid mõndasadat siga hukates. Gunnar Oki kõrgharidusraport jõudis kurva tõdemuseni, et Eesti haridussüsteem ja teadustegevus pole jätkusuutlikud, Pariisi kliimalepe kuulutab aga jätkusuutmatust Eesti põlevkivienergeetikale. Aasta küsimus on: kuidas edasi?