Juhtkiri | Maksame töötutele noortele kodanikupalka?

30 000 noort, kes statistika kohaselt ei õpi ega tööta, on meie rahvaarvu arvestades väga palju. Selline suur arv on muidugi väga efektne igasuguste võrdluste tegemiseks, kuid ei pruugi tegelikult peegeldada sugugi kogu tõde. Sest avatud maailm ei tähenda sunnismaisust ning mujale töötama, õppima või lihtsalt seiklema läinud noor võib endaga väga hästi hakkama saada, kuid lihtsalt riikliku statistika jaoks on ta kadumaläinud ühik. Ainuüksi Austraalias ja Soomes on tuhandeid noori, kellele ei saa kuidagi ette heita maailma avastamise kihku või soovimatust asuda Eestis tööle miinimumpalga eest.

30 000 noore serveerimine logardite ja muidusööjatena on hea näide riiklikust ettehooldusest, kus ühiskond võtab endale voli anda hinnanguid, mida üks noor inimene tegelikult tegema peaks. Muidugi pole mõtet eitada, et on noori, kes ei taha erinevatel põhjustel tööle minna või ei leia sobivat ametit ning jäävad koju vanemate ülalpidamisele. Kuid tegu pole vaid Eestile ainuomase nähtusega, vaid kogu maailmas tuure koguva trendiga, kus ka üle 30-aastased elavad vanemate juures, eeldavad nende käest igakuist taskuraha ning nõuavad seda vajadusel isegi kohtu kaudu.