Juhtkiri | Eesistumine ei tohi elu seisma panna

Eesti eesistumine ELis osadele poliitikutele ja tippametnikele kindlasti oluline võimalus karjääri kiirendamiseks, kuid teisalt peame jälgima, et kogu see hiigelüritus ei leiaks aset ülejäänud Eesti arvelt. Me ei räägi praegu sellest, mis on Eesti poolt valitud eesistumise peateemaks, vaid riigi elementaarsest toimimisest ka väljaspool eesistumisüritusi. Eesistumise 75 miljoni euro suuruse eelarve juures saab ajutist tööd küll 300 palgatut, lisaks veel paljud teenuseosutajad. Kuid selle kõrval on pealinlased huvitatud, et korraldajad ei pingutaks ehteestlaslikult kasvõi turvameetmetega üle ning et igapäevaelu ei saaks olulisel määral häiritud. Iga mitmenda-setmendajärgulise Brüsseli ametniku vedu lennujaamast hotelli koos sireenide-vilkurite ja poole linna sulgemisega võib tunduda politseile küll väga uhke, kuid linlase silmis üsna küsitav luksus. Pigem oleksime meeldivalt üllatunud, kui linnaliikluses ei järgneks kaost ürituste ajal, mille auks suletakse mitmel pool nii sõidukite kui jalakäijate liikumine.   

Kuid elu pole mitte ainult pealinnas. Jutte viimase piirini õhukeseks hööveldatud politseist pole mõtet korrata, seda teame me niigi kõik. Küll aga huvitab meid väga, kuidas õhuke politseiamet tuleb toime tingimustes, kus märgatav osa korrakaitsjaist tuleb üle Eesti toimetada pealinna eesistumist turvama. Me ei tohi lubada olukorda, kus pealinnas toimuvad küll politseivalve all ELi glamuursed õhtusöögid, kuid maakondades saabub pooleks aastaks roolijoodikute, varaste ja muidupättide tähetund, kui maakondade korravalvurid on pealinna komandeeritud. Eriti kui juba praegu napib politseil ressursse küll sündmuspaigale tulekuks, küll uurimise alustamiseks.