Juhtkiri | Kõik laulupidusse!

Laulupeotraditsiooni pooleteisest sajandist on vaid kolmandiku jooksul saanud pidada neid kahe iseseisvuse ajal. Enamiku ajast on laulupeod olnud kas rahvusliku seljasirutuse või protestiüritused, mille toimumise nimel on tulnud võõrvõimuga laveerida ja hästi läbi saada. Seda imetlusväärsem, et ka pärast Eesti vabaks laulmist pole laulu- ja tantsupidude tähendus näidanud kahanemise märki. Mis sobiks selle tõenduseks paremini asjaolust, et suurpeole laulma ja tantsima soovijaid on  rohkem, kui lauluväljak ja tantsustaadion mahutada suudavad.

Ajal, mil eestlane – esmajoones just noor – õpib, töötab ja seikleb järjest rohkem laias maailmas, on laulupidudel seda tähelepanuväärsem roll. Pidu on hea ajend kokkutulemiseks, et tunda ühist õlg õla kõrval seismise ja ühise hingamise tunnet. Sellist tunnet, mida ei saavuta ühelgi teisel kontserdil ega üritusel. Ja mida ei väära ka lõõskav päike või paduvihmas läbivettinud riided. Nagu ajalugu on näidanud – ära võib jääda küll teleülekanne, kuid tantsud tantsimata, laulud laulmata ja rongkäik läbi kõndimata ei jää ühelgi juhul. Pigem vastupidi – ekstreemsed olud vaid aitavad tagantjärele meenutades emotsioone võimendada.