Ilo Kippen | Muutunud maailm ELi rahajagamise näitel

Aasta on umbes poole peal, aga põnev on juba mõelda selle lõpu peale. Tundub, et kui selleni kord välja jõuda, võib justkui künka tippu tõusnuna ohata, selja vastu puutüve toetada ja sellele rännakule tagasi vaadata. Ma juba kujutan ette teleprodutsentide ja pendlimeeste/kaardiladujate rõõmu, kes, olles aastaid vändanud morbiidselt ühesuguseid aastalõpukokkuvõtteid ja uue aasta ennustuste saateid, saavad peagi teha tööd säherduse „pärliga“ nagu 2020. aasta on. Tõepoolest hämmastav, kuidas maailm on vaid ühe aastaga nii palju muutunud, et inimeste suhtumises pole miski enam endine. 

Näib, et koroonaviirus on meid veelgi enam lükanud maailma, kus riigid on väljas üksnes enda eest. Loomulikult on poliitilised arengud liikunud juba  aastaid selle poole. Siinkohal on märkimist väärt äsjane erand: nimelt Euroopa Liidu uus pikaajaline eelarve ja koroonaepideemiast taastumise kava, mis lepiti hiljuti Brüsselis kokku. Kitsalt ja küüniliselt vaadates: Saksamaa ja Prantsusmaa kinnitavad sellega taas oma valmisolekut pumbata raha lõunasse, mis ei saa omadega hakkama, ja itta, kus on alati puudus käes. Meile muidugi ka.