Siiri Laidla | Ela ja imesta!

Oli mahe pühapäevalõuna. Kondasin koeraga kunagise Annemõisa pärnaallee varjus. Iga kord sinna jõudes olen üllatunud, et väärikas eas niinepuud on ikka veel püsti. Imestan ja tänan taevast, et neil lastakse elada. Ei minda põlispuude kallale saega. „Võtame igaks juhuks maha, muidu kukub mõni viimati inimesele kaela. Üldse saaks siia midagi asjalikku ehitada.“ Loodetavasti hoiavad linna puuhooldajad pärnade elul ja tervisel silma peal ega lase nendega midagi halba juhtuda. Sest see vana pärnaallee on unikaalne.

Hiljutine tormituul polnud pärnadele kahju teinud. Vaid paar oksakest oli kõnniteel. Puude tervis on ilmselt parem kui minul, mõtlesin. Nemad ei valuta elu ja inimeste pärast südant. Mul pole süda haige, aga valutab tihtipeale. Elu ja inimeste pärast.