Seisukoht | Tõmba uttu, ära käpi mind!

Mõnus suveilm oli justkui tellitud mu sõprade ülikooli lõpuaktuseks. Paar lillevart oli veel kätte jäänud, kui kuulsin kedagi hüüatamas. Selleks oli gümnaasiumiaegne klassivend, kellega otsustasin viisakusest paar sõna vahetada. Üsna pea sain aru, et ta oli joogine, mida kinnitas šampanjapudeli liikumine sõprade vahel käest kätte.

Keelemärjukest pakuti ka mulle. Keeldusin viisakalt. Järsku tuli mu kõrvale üks poiss, kellega olin ülikoolis põgusalt kokku puutunud. Ta pani mulle käe ümber ning pakkus samuti jooki. Keeldusin mitu korda. Kuid sama kiirelt kui ta eemale lükkasin, haaras ta minust jälle kinni. „Palun ära tee, mul on ebamugav,“ ütlesin talle sooviga seltskonnast lahkuda. Melu tõttu ei pannud ümberringi olevad inimesed midagi tähele. Olukord oli juba mõnda aega kestnud, kui üks seltskonnas viibinud poistest ütles, et mind rahule jäetaks.