Viire Valdma: kui ma poleks teatris, teeksin laagri, kuhu saaksid tulla lapsed, kelle suhted on sassis

„Oleksin saanud minna palgaliseks käsipallimängijaks linnuvabrikusse, mulle pakuti palka 200 rubla kuus, aga valisin neli aastat lavakunstikooli, pärast mida sain palka 100 rubla kuus ja olin väga rahul,“ on täna oma 60. sünnipäeva tähistav Viire Valdma aastaid tagasi intervjuus rääkinud. Selles, et lapsena ülipelglikust tüdrukust, kes algkoolis sõnagi suust ei saanud, lõpuks näitleja sai, on suur roll juhusel või saatusel. Või on see siis omamoodi ime. Ja nendesse ta usub. 

Poolsada aastat tagasi, kui Viire Valdma koos pere teiste lastega külameestele ja traktoristidele 15 kopikat maksvate piletite eest näitemängu tegi, poleks ta osanud uneski näha, et ühel päeval ollakse tema etendustele tulles rõõmuga valmis maksma paarkümmend eurot. Ka seda ei uskunud tol ajal keegi, et läheb täide laste näitemängu vaadanud Põllutaguse Ülo ettekuulutus, et sellest Viirest saab küll kunagi näitleja. Tüdruk ise polnud tol ajal sellest isegi mõelnud, veel vähem unistanud. Mis nüüd mina, arvas ta siis tagasihoidlikult.