Noore kunstnikuna Pariisis: boheemlus, viirastuslikud nägemused ja himurad naised
Tõnis Erilaid, 20. märts 2021
„Viimaks hommikul, väljaspool Montparnasse'i kohvikuid, üks neist rüütlitest mõtiskles prügihunnikule toetudes elu pettepiltide üle, et selle järgi purjusinimese žestiga virutada keset uulitsat näritud tuulelehviku, katkenud balletikinga või närtsinud lille, vandudes naiste liig kõrge hinnaga seotud voorust. See oli Eduard Wiiralt, Eesti graveerija, õllekuningas. Paljud korrad oli ta joonud kolmteist või neliteist, isegi viisteist kannu, ja kõik selle ühe ööga, mille jooksul ta vaimus tõusid ja langesid unelmate tulevärgid.“
Need on read kunstiarvustaja Nesto Jacometti 1933. aastal ilmunud Montparnasse'i-inimeste raamatust.