„Bulgakov kartis kõike, ka korterist üksi välja minna...“

Morfium. Sõltuvus. Raevu- ja õndsushood vaheldumisi. 1917. aastal, kui Venemaal möllas oktoobrirevolutsioon, ravis arstist Bulgakov difteeriasse haigestunud last. Õnnetuseks nakatus ta kogemata ise difteeriasse ning pidi endale süstima tõvevastast seerumit. See aga tekitas lööbe ning valude käes kannatav kirjanik kaotas une. Abi leidis painete küüsis vaevlev Bulgakov morfiumist ning muutus õige kiiresti sõltlaseks. 

„Sõltuvusse Bulgakov ei uskunud,“ väidab portaali Lenta.ru ajakirjanik Vladimir Korjagin. „Ta kinnitas, et arst ei saa kujuneda narkomaaniks, sest tal on liiga palju teadmisi. Kuid mõni kuu hiljem algasid kirjanikul masendus- ja hullusehood, mille ajal ta ähvardas oma naist revolvriga, nõudes morfiumi.“ Vahepeal üritas Bulgakov suitsetada oopiumisigarette ja vähendada narkoannust, kirjutab Korjagin. Kirjaniku toonane abikaasa Tatjana Lappa pidas vapralt vastu ja sikutas mehe sõltuvusest välja. Tõsi, tal tuli taluda morfiumiapla mehe ehedat raevu, kuid süstis talle sellest hoolimata morfiumi asemel destilleeritud veega lahjendatud ainet – vähendamaks narkodoosi. Aasta hiljem olnud Bulgakov sõltuvusest vaba. 1926. aastal avaldatud raamat „Morfium“ kirjeldab kirjaniku elu ajal, kui seda rutjus tugev valuvaigisti.