Kirjandusteadlane Arno Oja: „Vana, vigane ja joodik olen ma juba olnud, laske mul nüüd ka noor olla.“

„Mul on organismiga kokkulepe, et mina ei ärrita teda ja tema ei kiusa ka mind. Enne seda on mind kaks korda viidud Iru hooldekodust kiirabiga Ida-Tallinna keskhaiglasse. Neerud olid segamini, kord oli põhjuseks alkohol, kord siit määratud ravimid,“ tõdeb Arno Oja, kes 1980. aastatel astus Eesti kultuuriellu produktiivse kirjandus- ja teatrikriitikuna, kuid kadus parnassilt järgmise kümnendi keskpaigas.

2013. aasta augusti lõpupäevadest alates elab Arno Iru hooldekodus. „Seega läheb mul siin kaheksas aasta,“ täpsustab ta. Hooldekodusse jõudes oli ta veel ratastoolis. „Nüüd liigun juba aastaid ise, ilma igasuguse abita,“ ütleb ta uhkusevarjundiga hääles.