Peeter Olesk | Valed tõdede keskel – kas Tartu on striptiisipealinn või ülikoolilinn?

Mõni päev algab ilusasti, jätkub samuti meelepäraselt ja toob häid uudiseid isegi enne hilist uinumist. Nii oli see ka päris äsja, kui Tallinna külje alt Lääne-Harjumaalt jõudis Tähtvere lauaarvutisse märksa pärast keskööd kirjutatud kiri, mille saatjaks oli vanemametnik riigiteenistusest. Üldiselt kasutab kirja saatja ainult roppe sõnu. Nüüd olin ma rõõmsalt üllatatud. Ta kirjas polnud ainsatki roppust, küll aga kasutas ta õiges kohas ning õiges tähenduses paari Johannes Aaviku loodud sõna. Mees ei ole filoloog ega ole talle Keele-Aaviku uuendusi ka ilmaski õpetatud. Kuskilt oli ta need sõnad ometi leidnud ja ilmselt mitte kogemata, vaid veendumuses, et vaja on just neid, mitte kroonukantselei omi. Süda läks soojemaks.

Teine meelepärane asi tuli Tähtverre koos autoriga. Tõraveres töötav täheteadlane ja teadusekorraldaja dr. sc. Tõnu Viik on avaldanud väga vajaliku ning samas muheda raamatu „Tõravere lugu“ (2021, paraku ilma ilmumiskohata) sellest, kuidas Tartu Tähetornis alanud taevateadus Tõravere Tuulmäel Nõo ja Vapramäe vahel on jätkunud ning mida elujaatavat seejuures on ette tulnud. Juba Tuglas märkis millalgi, et teadus ei pea olema surmtõsine tõeteenistus. Nõnda on ka Tõnu Viik leidnud Tõravere lähiajaloo ja kaasaja avamiseks sobiva võtme, mida imetledes jätan ma oma pool tosinat kriitilist ääremärkust teadlikult kõrvale.