AASTA OLI 1991: poes haigutas tühjus, nördinud inimesed seisid kilomeetripikkustes sabades, et siis letil näha vaid tomatipasta metallpurke

Suur mure algas Eestis novembris 30 aastat tagasi. Kehtis üks reegel: kui poes midagigi on, siis võta – mõtle pärast, kas oli vaja või mitte. Koju kogunes kümneid kilosid kasutut kraami ja kauplused oli järjest tühjemad. Äripäev pani esiküljele karikatuuri „Poolteist miljonit otsivad iga päev kaupa“. Kaubandus lagunes. Isegi talongidega polnud Tallinnaski peaaegu midagi saada. Kardeti näljahäda ning paneelmajades talvekülma. Hommikuste raadiouudiste juhtlause oli: „Täna eraisikutele bensiini ei müüda!“ Kes sõitis, sellel oli paagis Vene sõjaväelt äritud madalaoktaanine bensiin ja sõiduki karburaator oli ümber ehitatud, et seda solki välja kannatas. Rahvas elas ometi leplikult ja kasinalt paremat oodates.

Kes vähegi suutis riigihinnaga kraami kätte saada, võttis kohe hulgi, lootes kaupa kallimalt edasi müüa. Paljud teenisid sedasi oma esimesed miljonid – rublades. Ka enamik kooperatiive äritses sellesama riigikaubaga, vaheltkasu tasku pistes. Pistise eest sai ka suurelt Venemaalt otse tehastest midagi kätte. Ometi jäi kuulus Hauka laat sel aastal ära. Kaubapuudus oli isegi erafirmades nii suur.