KES AITAB, KES KEERAB SELJA? Ahistajale vastulöögi andnud naine: „Laps lihtsalt värises ega julgenud ennast liigutadagi.“

Hiljuti lükkas Tallinnas rongipeatuses 41aastane tige naine perroonilt alla juhuslikult ette sattunud väikelapsega ema ja virutas talle näkku – ning paraku ei läinud appi ükski pealtnägija. Ründaja saab nüüd vanglas oma tegude üle järele mõelda, kuid mõttekoht on ka see, mida tuleks teha vägivalda kõrvalt nähes. Võhivõõraid aidanud vaprad naised räägivad, kuidas nad hakkama said: vahel piisab vaid pilgust, teinekord aga võivad rusikad vehelda ka appitõttaja nina ees.

Mariliis jalutas kord sõpradega Tallinnas Mustamäel, kui neile tulid vastu noormehed ja küsisid suitsu. „Keegi meie seltskonnast ei suitseta ja meil polnud seda pakkuda. Selle peale hakati meie seltskonna noormehi tõukama, et mis jalutate siin, endal pole suitsugi. Astusin siis oma noormeeste ja suitsunorijate vahele ja olin nii-öelda inimkilp,“ meenutab naine.

Mariliis ja tema sõbrad üritasid tülinorijatele selgitada, et neil tõesti pole suitsu. „Nemad karjusid seepeale, et koristage oma lits eest ja et litse nad ei peksa. Aga et töllidele tuleks küll peksa anda, sest neil pole suitsu. Tüübid nägid välja sellised, et kohe saame kõik ikka üle kurgi,“ räägib naine. Mariliis jätkab: „Siis jalutasid mööda järgmised, oluliselt turskemad noormehed ja küsisid, kas on probleeme ja mis litside peksmisest jutt oli. Esimene mõte oli kerge paanika. Need suitsuhimulised noormehed aga teatasid, et probleeme pole ja kadusid kiirel sammul.“ Pärast turskemate noormeeste tänamist liikus Mariliisi seltskond oma teed.