Gunnar Aarma pääses mitmest mahalaskmisest. Surmanuhtlusega ähvardasid teda nii KGB kui ka gestaapo

„Neid seinaäärde minekuid oli papsil oh-oh-hoo-kui-palju,“ tõdeb kuulsa tervendaja ja teadmamehe Gunnar Aarma (06.08.1916–12.02.2001) poeg August Aarma. „Lisaks on ta saatuse tahtel käinud läbi kümnest vanglast ja 12 vangilaagrist ning kõige selle juures ellu jäänud.“ Ent – nagu ütleb kõnekäänd – see, mis ei tapa, teeb tugevaks. Ning Gunnar Aarma üks raudkindel veendumus oli, et ilma kannatuseta ei toimu ka arengut.

1941. aasta 14. juunil hommikupoole ööd põrutasid küüditajad Tallinnas Müürivahe tänav number 17 uksele. Maja kuulus tekstiilivabrikant August Aarmale. Lisaks talle ja tema abikaasale elasid samas majas nende pojad Sulho ja Gunnar koos oma naistega. Sulho peres kasvas seitsmekuune poeg, Gunnari abikaasa Heljo oli viiendat kuud lapseootel.

Aarmatele anti tund aega asjade kokkupanemiseks. Rohkem asju kaasa võtta ei saanud, kui käe otsas tassida jõuti. Siis kamandati pere Müürivahe tänaval ootava veoauto kasti, sõit läks sadamasse ja sealt järgmisel hommikul edasi Kopli kaubajaama, kust rong nad Venemaale viis. Perepead eraldati peredest ning saadeti otse surmalaagrisse, ka Aarmate isa August, kes suri vangilaagris sama aasta novembris teadmata asjaoludel.