Kuidas sai Sass Henno lasteloost uhke film „Erik Kivisüda“?

„Olin just „Mina olin siin“ esimese osa kirjutanud ja romaanivõistluse võitnud ja et see lugu oli räige, tahtsin kirjutada midagi väga siirast,“ meenutab kirjanik Sass Henno aega, mil sündis lasteraamat „Mereöövlimäng“. Lugu, mis sai inspiratsiooniks režissöör Ilmar Raagile lavastamaks linateost „Erik Kivisüda“. Tõsi, film on hoopis midagi muud. Sedavõrd pöörast fantaasiamängu Henno lasteloos ette ei tulnud. Ent tõukeid tuli sellest mängulisest loost, kus peatsed koolilapsed Sten-Erik ja Maria mereröövliteks hakkasid, üsna palju. Selleks, et filmiks saada.

Sass Henno kirjutas seda lugu aastal 2005. Ta istus viis õhtut jutti Palace Hoteli lobby's ja kirjutas. Siirast ja pehmet lastelugu. Sel moel käsikiri valmiski. Ehkki Sass kirjutas lugu järgmise võistluse jaoks. Ent siis saabus kirjastaja, kes tahtis seda ise välja anda ja niimoodi see läkski. „Nii see läkski,“ muigab Henno, kes ei kirjutanud lukku sisse oma lapsepõlve, aga selleaegseid mänge küll. Iseasi, et ta ise pole kunagi puumajade rajoonis lapsena elanud ega mänginud.

„Stoori iseenesest on väljamõeldud,“ tunnistab ta. „Olen ise elanud Annelinnas, kortermajas. See lugu, mille olen kirja pannud, ei ole üks ühele.“ Henno tunnistab, et talle oli vajalik lukku sisse tuua jõgi, mistap jääb ka lõpuks mulje, et tegu on Tartu Supilinnaga, mille veeres voolab Emajõgi. Ent otsest seost ei maksa tema sõnul siiski otsida. See on lihtsalt üks lastelugu. Seiklustega. Aga ka esimese armastusega. Näitks Henno armus juba lasteaias. Kolme tüdrukusse korraga.