Tartu kutsarite kuldsed päevad: tudengid prassisid ja voorimees teenis päevaga nädalapalga

Paks-Sassa, Kaval Villem, Eesti-Piitre, Naelapea, Soldat Juhan, Koolipapa või Jõulumees on vaid mõned nimed, millega Tartu tudengid ristisid voorimehi, kes olid alati teenistusvalmid viima neid Kvistentali, Rundausse Riia maantee ääres, Jänese või mõnda teise kõrtsi teispool linna piire, kuhu gorodovoi silm ei ulatunud. Voorimees pidi olema käepärast ka siis, kui mindi ühest konvendist teise. Tsaaririigi ajal õige tudeng jala ei käinud ja vähemalt kaks hobust pidi tal troska ees olema. Tänavapildi juurde kuuluski tingimata kõrbide hobustega voorimees, traavimas kuljuste helinal Rüütli tänaval, troskas istumas uhked preilid ja kirjude teklitega studioosused.

Õndsatel aegadel enne esimest maailmasõda oli tillukeses Tartus pooltuhat või isegi rohkem voorimeest. Kõigile jagus tööd ja varsti seisis voormeestel majakökats püsti ning lapsi koolitati tohtriteks ja advokaatideks. Raha tõi tasku tudengite prassimine õhtuti. Päeval oli sõite vähe ‒ vast mõni perenaine tuli turult koju tuua või keegi vaksalisse viia. Kombeks oli ka, et iga uhiuue tekli saanud üliõpilane sõitis koos sõpradega linnas ringi ning „kogu Tartu“ olnud tänavaserval imetlemas.