Juhtkiri | Jõuluvana, palun too kiusamisvaba kool

Pühapäevane esimene advent tähistas jõulupühade ootuse algust. Süüdati esimene advendiküünal, linnaväljakule pandi üles kuused. Lumi on maas, aasta pimedam aeg saab peagi läbi. Käes peaks olema see aeg, kus jõulutäht särab kõige eredamalt ja keegi ikka hoolib. Jõulud on püha, mis peaks olema vaikne aeg ja võimalus korraks tormamise oravarattast välja hüpata, endasse vaadata ning mõtiskleda elu põhiväärtuste üle. 

Kõik ei saa seda endale lubada, näiteks paljud õpetajad on ülekoormatud. Pidevalt on nende õlule laotud uusi ülesandeid, nagu ka kiusamise ennetamine. Seda peab loomulikult tegema, sest keegi ei taha käia koolis, kus teda kiustatakse. Kiusamine pole aga nähtus, mille lahendamiseks piisab täiskasvanu näpuga viibutamisest, et lapsed, ärge nii enam tehke. Asjatundmatu juhtumisse sekkumine võib kiusamist hoopis hullemaks teha. 

Muuseas uurib haridus- ja noorteamet igal aastal, kui hästi tunnevad õpilased end koolis ning kas nad kogevad ka kiusamist. Erinevalt eksamitulemuste pingereast selle küsitluse tulemusi üldiselt meedias ei avaldata. Värske kokkuvõttega saab tutvuda Õhtulehe veebis. „Oleks väga võimas, kui ühiskonnas oleks turvalise koolikeskkonna vastu samasugune huvi kui eksamitulemuste vastu. See võiks nii mõnelegi koolile anda lükke ennetusprogrammidega liitumiseks,“ arvab Praxise analüütik Elisabeth Kendrali, kes uurib, kuidas koolides kiusamise ennetamisega tegeldakse.