RIHO SIBULAT MÄLESTADES | „Südant kinkida pole mul südant. Praegu vajab mu armastust muld. Mullast oled sa võetud, mullaks pead sa saama.“

„Tagasihoidlik ja väga andekas muusik väsis ära, väsis surmani ära,“ kõlavad vaimulik Jaan Tammsalu sõnad Jaani kirikus, muusik Riho Sibula sarga juures. Pühakoda on rahvast puupüsti täis. Matusetalituse aeg on nihkunud ligi pool tundi hilisemaks, sest hüvastijätjaid on väga palju. Altari ees on mustvalge foto. Sel on Riho Sibul, õrnõbluke naeruvirve silmis ja suunurgas.

Tammsalu kõneleb Sibula häälepaeltele tehtud operatsioonidest. Kõneleb muusiku hääbumisest. Kõneleb sellestki, et lõpupoole ei olnud enam muusiku lauldud tekstidest kuigi lihtne aru saada, ent kõiki Sibula kingitud orelivilesid hoitakse Jaani kirikus alati hääles. Kõneleb ka ajast, mil Sibul soovis oma lahkunud sõprade, armsate mälestuseks teha Jaani kirikus hingedeajakontserti. Tema lubas laulda ja mängida ning palus vaimulikul muusika vahele mõtiskleda. „Aga tuli aeg, kus kõik kontserdid ära jäid,“ viitab Tammsalu koroonapiiranguile. „Nüüd saadame selle mõtliku muusiku teele Jaani kirikust esimese advendi pühapäeva pärastlõunal. Tema muusikust sõbrad teevad tema lugusid ja ma mõtisklen, aga nüüd tema mälestuseks. Lõpmata tänulikult.“