Jaanus Riimets | Põrgut polegi
13. jaanuari Õhtulehes räägib isa Roman teemadest, mis ajakirjanduses üsna harva käsitsemist leiavad. Sellest, kuidas me siin maailmas Jumala pilguga vaadates elame ja ka sellest, mis inimesest saab peale lahkumist , peale maist rännakut. Inimestele juba nende vanemate poolt neid kasvatades ja lõpetades hilisemate nõu- ja käsuandjatega on ikka pakutud nii piitsa kui präänikut. Enamus religioone pakub ka selles vallas samamoodi. Primitiivselt öeldes kui oled olnud hea, siis saad taeva, kui oled olnud halb, siis põled igavesti põrgus. Kas aga sellistest meetoditest on olnud inimkonnale palju kasu?
Kas on õige, et tapmata jäetakse sellepärast, kuna siis tuleb politsei - kui vahele jääd - ja paneb su kasvõi eluks ajaks vangi. Kas on õige, kui suur annetus tehakse välklampide sähvides - kas otseses või kaudses mõttes - ja siis loodetakse nii maist kui kunagi hiljem ka taevalist tänulikkust? Ka isa Roman räägib nii headest kui kurjadest tegudest ja ka igavesest elust viidates pühakirjas kirjapandule.
Surma palge ees on kõik inimesed võrdses seisundis. Tuleb eluga ja kaasinimestega hüvasti jätta. Kas seda saab teha rahus? Jah, kui hirmu ei tunne. Hirm välistab rahu südames. Pühakirjas on öeldud, et täiuslik armastus ajab kartuse välja. Armastuses, kas selle olemasolus või selle puudumises tegelikult asi ongi. Vaid tõeline isetu armastus suudab hirmu meie südamest välja tõrjuda.