KUTT, KUS SU RATAS ON? Lume alt sulasid välja sügisel hüljatud sõbrad

Tartu südalinnas hoiavad lukud kinni hüljatud kaherattalisi, millel rehvid tühjad või puudu sadul või lausa esiratas. Kas tõesti kubiseb linn pummeldavatest udupeadest, justkui filmis „Kutt, kus mu auto on?“, kes ei suuda oma ratast hiljem üleski leida? Igatahes napib kevade lähenedes hoidlates vabu kohti, kuhu ratas jätta. Mida saab linnavõim ette võtta?

„Praegused rattahoidlad on ebaõnnestunud kujuga, pargid ära ja paari tunni pärast ratas libiseb maha,“ kurdab Mart, kes Rüütli tänaval tööle väntab. Ka ruumipuudust on ta märganud. Kui ta päeval kella üheteistkümne paiku linna jõuab, siis suvisel ajal on vaba kohta kaherattalisele raske leida. Küüni tänavale Mart ratast jätta ei taha. „On küll linnavalitsuse maja ees, aga mulle tundub, et inimesed käivad mööda ja kui ette jääb, löövad jalaga.“

Mart kahtlustab, et rattaparklaid disainivad need, kes ise rattaga ei sõida. Tema kesklinnas elav sõbranna Silvia pahandab, et romurattad võtavad ruumi ja häirivad teda. Silvia kodumaja ees seisab juba aasta aega kolm ratast, mida keegi ei taha. Ka hoidjate kuju ei rahulda teda. „Mul on peenem ratas, käikudega. Kui teine võtab oma sõiduki ära, siis libiseb minu oma maha ja läheb katki,“ lisab Silvia. „Arvasin, et ise olen tropp ega suuda ilusti parkida, aga siis ütlesid teised ka, et neil kukub maha.“