JUHTKIRI | Kui paljudel teist on kodus raamaturiiul alles? Millal ja mida sealt viimati loeti?

Hea ja ilus emakeel, eesti keel on meie rikkus ning selle eest tasub võidelda. Ent mitte loosungite ja suurte sõnadega, vaid õigel ajal vargsi tehtud tarkade otsustega. Need aga peaks algama kodust.

Keel on kui elusorganism, mis areneb ja muutub. Koos sellega teisenevad ka reeglid. Vahel aga nii kiiresti, et tekib segadus – kuidas nüüd õigem olekski? See ongi toonud kaasa omajagu paksu pahandust õigekeelsussõnaraamatu ja veebipõhise sõnastiku vahel. Eesti Keele Instituudi (EKI) keelevabadusi rõhutav suund on parajaks pinnuks keeletoimetajate ja -õpetajate silmas. Sõnaveeb on üldiselt tore asi, aga mõnd keeletoimetajat nörritab, et seal pole nii selgelt välja toodud, kuidas on soovitatav mingit sõna kasutada. Nii et keeleõppijal on raske kehvemal ja paremal variandil vahet teha.

Tegelikult on probleem märksa suurem kui mõne maa nime kirjutamine, võõrsõnade kirjapildi lihtsustumine või suur ja väike algustäht. Üleilmastumise tuurides on kadumas meie enda ilus emakeel kui selline. See, et lapselapse slängi tuleb vanaemade asemel juba emadele-isadele tõlkima hakata, võib algul tunduda ju naljakas, aga hiljem teeb nukraks.