MOBIILTELEFON JÕUDIS EESTISSE: telefonikõne oli üle mõistuse kallis, aga mõnel oli ju ikka raha kui raba

Elu oli vaene. Kohvrisuurused mobiiltelefonid, mida uhkelt kõrtsis söögilauale tõsta, et vahi, mis mees ma olen, olid üsna vähestel. Pigem peeti seda uut kommet pentsikuks. Ometi leidus inimesi, kes vaatasid tulevikku ja tahtsid Helsingi-orjusest, kustkaudu tuli isegi naabertänavale helistada, lahti saada. Päevalehes järgmisel päeval ilmunud artikli järgi 1. juulil 1992 hakkas Tallinnas tööle Eesti oma mobiiltelefoniside keskjaam. Tollasele peaministrile Tiit Vähile pisteti mobiiltelefon pihku: helista, sinu Soome kolleeg Esko Aho ootab!

Ajalehed ei pidanud sündmust suure kära vääriliseks. Hea, kui fotograafi kohale saatsid. Enamasti piirduti meil toona olnud kahe uudisteagentuuri nuppudega. Lugeja sai teada, et Eestis on juba 800 mobiiltelefoniabonenti ja läbi vastavatud keskjaama peavad ühendust ka 1500 Põhjamaadest pärit telefoniomanikku. Keskjaam teenindas NMT-450 võrku, tal oli 16 tugijaama, mis pidid tagama side Tallinnas, Tartus, Pärnus ja Keilas. Telefoninumbri reserveerimine maksis 900 krooni (ümardatult arvestades poolsada eurot), liitumismaks oli kaks korda suurem, kuumaks natuke üle kümne euro. Eesti piires tehtud kõne maksis 34,5 krooni, Põhjamaadesse helistamise minuti hind oli 7,5–12 krooni.