„Kui venelased hakkasid uuesti sisse tulema, aeti meid Riia maanteed pidi linnast välja.“

Jõuluks 1944 sai üheksa-aastane Toomas kingiks keemilise pliiatsi. Sel tegid otsa keelega märjaks ja kirjutasid nagu sulepeaga. Mis kirja sai, see kirja jäi, sest kustukummi võim „keemilise“ peale ei hakanud, ja no keel oli kah mõnda aega lilla. Nelja-aastasele Jürile oli jõuluvanal varuks jälle punane värvipliiats. Kui vanem vend oli uut varandust piisavalt uurinud, läks ta noorema ette uhkustama: „Minul on keemiline!“ Jüri oli aga kah oma kingiga väga rahul: „Minul on kategooriline!“

Selle loo räägib kolleeg Meeli, kui küsin talt, mis legende eluolust okupatsioonide muutumise ajal tema peres mäletatakse. Jõuluks saadud ainumas kink – pliiats – juhatab Eesti jaoks pöördelise sõja-aasta 1944 mõistmiseks kätte õige võtme: puudus. Puudus oli kõigest: peavarjust, mööblist, riietest, söögist. Kõige rohkem tunti aga puudust kindlusest – teadmisest, mida toob homne päev ning kas Siberisse, sõtta, Saksamaale, kurat-teab-kuhu kadunud lähedased jõuavad elusalt ja tervelt koju tagasi.