FILMIARVUSTUS | Eduard Vilde suutis kividki naerma panna, kas vastne film „Vigased pruudid“ suudab seda ka?

Vaevalt mõistis kirjanik Eduard Vilde aastal 1888 ette kujutada, et äsja valminud jantlik lugu „Vigased pruudid“ saab korduvalt filmiks. Pole ju ses vallatus lühijutus pikki dialooge ega tegevuspaikade vaheldumist. Et aga Vilde oli koomika suurmeister, kes väidetavalt suutis kividki naerma ajada, siis näikse just see olevat põhjuseks, miks režissöörid „Vigaste pruutide“ võrku langevad.

„Vigased pruudid“ sai esimest korda mängufilmiks juba 1929. aastal – see oli esimene Eesti kirjandusteose alusel vändatud linateos. Režissööride John Loopi ja Konstantin Märska filmile andis oma õnnistuse kirjanik ise.

Vilde oli oma teose linale jõudmisest huvitatud, ta olevat avaldanud koguni soovi filmimise puhul ateljeesse külaskäiku teha, et „tarviliste seletuste ja nõuannetega teose õiget iseloomu alal hoida“. Mustvalge film esilinastus Tallinna kinos Rekord „kitsamale asjahuviliste ringile“ ning püsis ekraanil järjest 11 päeva. Seda võis nimetada suureks saavutuseks.