ON HINGEDE AEG | Marju Kõivupuu: võtame aja korraks maha, et meenutada lahkunuid, kellega jäid jutud lõpuni rääkimata

Aastaaegade vaheldumine on mõjutanud ja kujundanud aegade algusest rohkem või vähem ka inimeste usundilist ilmavaadet – kui kevad on lisaks künni- ja külviajale ka (taas)sünni, uue elu alguse võrdpildiks, siis pikkadel pimedatel sügisõhtutel, kui loodus sätib ennast talveunne, suvised põllutööd on tehtud ning saak salves, on ikka mõeldud elu ajalikkusele ning tuletatud meelde neid armsaid inimesi, kes elavate hulgast on lahkunud igavikku.

Sügisilmade järgi otsustati, kas esivanemate hinged on maapealsete inimeste tegemistega rahul. Kui hingedeaja ilmad olid soojad-sombused, õhtud udused, usuti olevat palju heatahtlikke hingi liikvel. Rajused sügisilmad aga andsid märku sellest, et hinged on mingil põhjusel elavatega rahulolematud või nende peale pahased. On (hilis)sügis, on hingedeaeg.