JUHTKIRI | Kas oleme nähtavad? Helkur on meie kandi odavaim elukindlustus, kuid seda on vaja ikka ja jälle meelde tuletada

See oli üks pime ja uduvihmane sügisõhtu, mil valguski tundus linnast jalga lasknud olevat ja inimesed muutusid tee ääres tumedateks udukogudeks, kui autotäis nolke otsustas Tallinnas korra enda kätte võtta. Nimelt hakkasid nad aedlinnas, kus kõnniteed on tähistatud vaid joonega, jalakäijaid peatama. Kellel oli helkuritega kõik korras, sai ülevoolavalt kiita. Kellel oli kiiskavaid elemente napilt, said soovituse enda elu nimel neid juurde hankida. Kellel aga üldse polnud… Noh, need said meeldetuletuse veidi vängemas toonis kui kirjakeeles viisakas.

Sellisel tegutsemisel on muidugi hulk ebameeldivaid kõrvalmõjusid, kuid kodanikualgatusena oli aktsioon silmiavav – nii paljud inimesed jalutasid laste ja koertega või nendeta nii, et sulasid linnatuledest hoolimata märja asfaldiga ühte! Maanteel, linnast väljas, kus pole mingeid tulukesi, on asi veel hullem – autojuht näeb seal tee ääres mustas riietuses kõndijat mõned sekundid enne temaga kohakuti jõudmist. Seega ei jää võimalikuks reageerimiseks enam aega.

Helkur on meie kandi odavaim elukindlustus, kuid seda on vaja ikka ja jälle meelde tuletada. Väike kiiskav element ei kaitse halbade asjaolude kokkulangemise või mingil moel hälbiva (näiteks ilmaoludest hoolimata kiirustava) juhi eest, kuid annab võrratult rohkem võimalusi, et mõni läbi külma vihma ja udu koju sõitev inimene ei saa enda hingele kellegi elu võtmise pärast eluaegset taaka.