TEATRIARVUSTUS | Kas Tiit Ojasoo „Vend Antigone, ema Oidipus” püsib pikemalt laval kui kuus mängukorda?

Kui Mati Unt tõi aastal 2003 Vanemuise teatri lavale oma „Vend Antigone, ema Oidipuse”, tabas teda häving. Saalid jäid tühjaks ning lavastus kadus mängukavast juba pärast kuuendat etenduskorda. Kas lavastaja Tiit Ojasoo äsja Eesti Draamateatris esietendunud versioonil on ehk lootust pikemalt laval püsida?

Vastu „Vend Antigone, ema Oidipuse“ esietendust läks lahti pentsik meediamöll. Arutud arutelud teemal „mõelda vaid, neli tundi ja 45 minutit,“ kajasid igas kanalis. Nagu oleks täna kõige tähtsamaks muutunud see, kui pikalt üks või teine etendus kestab. Nagu poleks sisu enam üldse oluline. Nagu muutunuks ajapikku vähetähtsaks tõik, et Mati Unt tavatseski Vanemuises välja tuua hiigelpikke lavastusi – näiteks tema Tammsaare-aineline „Taevane ja maine armastus“ vältas neli tundi ning see oli nauditav vaatamine. Kui see meister lugu jutustas, kadus ajataju.