JUHTKIRI | Eesti 200 kui lühikese plaani erakond

Kuigi võis arvata, et Eesti 200 on oma häältemagnetit Johanna-Maria Lehtmet tabanud Slava Ukraini petuskandaali või sisemisi võimuvõitlusi kajastanud liikmete tõttu saanud juba piisavalt ämbreid kolistada, otsustas selle esimees Lauri Hussar, et annab ikka enda panuse ka – astudes tagasi nii ootamatult, et see üllatas isegi mõnda juhatuse liiget, näiteks julgeolekuekspert Kalev Stoicescut.

Milles asi? Hussar räägib kõigile, kes kuulda tahavad, et selle sammu taga on üllas soov teha head poliitikat, pühendades end parlamentaarse arutluskultuuri parandamisele. Tema mure riigikogu pärast on vägagi arusaadav ning riigikogu esimehe roll on kindlasti samuti väga oluline ja pingeline. Ja Hussar teab, kuidas asi korda teha. „Lahendus on lihtne – tuleb leida lahendus,“ on ta kunagi öelnud ja jäi sellele ütlusele – „Ja tulebki leida lahendus!“ – kindlaks ka hiljuti Eesti Päevalehes ilmunud intervjuus Vilja Kiislerile. Aga milles see lahendus ikkagi seisneb või kuidas see riigikogu kordategemine käib, jääb (juba traditsiooniliselt) sama ähmaseks kui Eesti 200 pikk plaan, mis peale irvitamise enam midagi esile ei kutsu.

Kuid eks Eesti 200 ongi olnud alati veidi õnnetu saatusega. Napib fookust ja pealehakkamist ning skandaalidel lastakse vormuda ämbriteks ja neile reageeritakse alles siis, kui ämbrite kolin on kõrvulukustavaks muutunud – meenutagem kas või enne valimisi esile kerkinud esimestest Lehtme-kahtlustustest möödavaatamist.