JUHTKIRI | Oleme petlikus ohutustundes lohakamaks muutunud ja seda on ka vargad märganud

Sina ei pea mitte varastama, ütleb katekismuse seitsmes käsk. Vahepeal juba tundus, et selle järgi käiakse juba üsna hästi – vargusteated muutusid marginaalseteks. Aga nüüd on need arvud taas kasvama hakanud. Asi pole ainult selles, et majanduslik olukord ärev või pikkade näppudega tegelased oleksid virgemaks muutunud või nende tehnika paremaks läinud – ka ise oleme selles petlikus ohutustundes lohakamaks muutunud.

Eks ka karistused varastele on üha sümboolsemaks taandunud. Ja ammuks seegi oli, kui politsei teatas, et nemad enam pisivarguste (näiteks jalgrataste) peale oma aega raiskama ei hakkagi. Et see nii ka on, andis kinnitust paari nädala tagune juhtum, kui oma kalli elektrilise kastiratta varguse läbi kaotanud noor isa varga politseile piltlikult öeldes kandikul kätte viis ja politsei ta – sama piltlikult öeldes – pimedasse kohta saatis. Naiivne oleks loota, et vargadki seda märganud pole.

Varastatakse lausa uskumatuid asju. Kauboikapitalismis 1990ndatel läksid kaubaks ka moosid keldris ja pesu nööril. Samuti on välja mõeldud uskumatuid asju, et varguskahju leevendada. Näiteks üks kodanik, kelle auto oli silmatorkavalt kallis, ei pesnud seda kunagi, põhjendades, et siis pole see varastele nii atraktiivne. Üks Mulgimaa mees jättis aga autol alati uksed lahti, kui Viljandisse asja oli. Põhjus: nii jäävad vähemalt klaasid terveks. Samal põhjusel oli (ja on tänini!) maapiirkondades nii mõnigi uks vana Vasara lukuga – jätavad piidad terveks.