Mareli Rannap: „Onu oli alati väga positiivne, ma ei näinud teda kunagi vihase ega tigedana.“

Jaan Rannapi vennatütar Mareli Rannap meenutab onu kui suurt looduse- ja loomasõpra. Peale selle oli ta ka kirglik vähipüüdja. Oktoobris, kui vähki püüti, oli tema tütre Riinu sünnipäeval nende korteri pesuruumis vann pilgeni vähke täis. „Nad olid veel elus ja oi, kus siis lastel oli kilkamist ja vaatamist! Põhimõtteliselt mööduski meil sünnipäev vetsus,“ meenutab Mareli lõbusat mälestust lapsepõlvest.

„Lapsena teadsin Agu Sihvka lugusid muidugi peast. Tänaseks on kahjuks ununenud. Aga ehk ongi nüüd õige aeg raamatud jälle välja otsida,“ ütleb Mareli ja märgib, et onu Jaanil oli komme oma raamatuid kinkida. „Kuna meil mehega on aastaid olnud kodus koerad ja ka Jaan oli suur koerte fänn – on tal ju päris mitu raamatut oma koertest kirjutatud –, siis kinkis ta mulle ikka neid raamatuid, mis koertest räägivad.“

Jaan Rannapil oli alati koer. Mareli ei teagi, mitu tal neid elu jooksul oli. „Minu lapsepõlves oli tal igal juhul suur puudel, kes oli väga sõbralik. Jaan oli koera peremees, käis temaga jalutamas ja andis süüa. Mäletan, et kui Jaani viimane koer suri ja ta jäi üksi oma majja Kosel, oli ta väga kurb. Ta oleks nii väga tahtnud veel ühte koera võtta, kuid tütred tegid talle selgeks, et koer elaks peremehe ilmselt üle ja polnud kedagi, kes koeraga siis hiljem tegeleks.”