SÜÜTUTE VEREGA UUS POLIITIKA | Toomas Alatalu: Palestiinas saabus maailma jaoks inimlik piir – süüdi olevate väheste karistamine kasvas üle genotsiidiks

Maailmasõdade aegsed muutused on alati olnud järsud ja radikaalsed. Nii ka praegu – alles Iisraeli peaminister Netanyahu vandus, et pommitamised ei lõpe ja sõjamasin ei peatu enne kui Hamas on hävitatud ja pantvangid vabad. Vaid tunnid hiljem tuli teade, et USA, Iisrael ja Hamas on saavutanud kokkulepe 5-päevaseks relvarahuks, mille jooksul vabastatakse 70 pantvangi.

Teate allikana mainitakse meediat, mitte valitsusi, ent kõik saavad aru, et ikkagi Hamas saavutas oma tahtmise. Pealegi oli USA president Biden avaldanud tema kohta haruldase kirjatöö Washington Postis, tõdedes – vastupididselt Netanyahule –, et Läänekaldal ja Gaza sektoris tuleb taaskehtestada Palestiina omavalitsuse võim (Gaza sektoris peremehetses aastast 2007 sellest lahkulöönud Hamas) ja kinnitas, et ei tohi inimesi sunniviisiliselt ümberasustada – asi, mida Iisraeli sõjamasin Gazas tegi.

Võib julgelt öelda, et need poliitikamuutused sündisid tänu meeleavaldustele maailmas ja Iisraelis endas. Viimases oli märgiliseks Hamasi käes olevate pantvangide omaste ja nendega solidariseerujate mitmepäevane marss Tel Avivist Jeruusalemma nõudega, et Netanyahu tegeleks eeskätt pantvangide vabastamise ja mitte hamaslaste väljajuurimisega, mis tegelikkuses polnud muu, kui kahe miljoni süütu inimese nädalaid kestnud lauspommitamine ja tulistamine.