Mikk Jürjens: „Hirm ja ärevus võivad kaduda, kui nendega leppida.“

Lavakoolis õppides tabasid Mikk Jürjensit ühtäkki raskekujulised hirmu- ja paanikahood ja ta kaalus tõsimeeli, kas saab oma elu teatriga siduda. Õigel ajal öeldud õiged sõnad aga käivitasid tervenemisteekonna ja aitasid hirmudel natist kinni nabida. Nüüd proovib ta elus esimest korda kätt lavastajana ja toob Noorsooteatris lavale enda kirjutatud näidendi „Frideberta”, milles ulatab keldris kössitavatele hirmudele lauldes sõbralikult käe ja tihkab nende üle naljagi heita. Ta on seda meelt, et just sel moel on võimalik tänapäeva ärevas maailmas enda vaimu tervena hoida.

„Jah, me teeme lavastuses hirmude üle nalja. Aga me ei naeruväärista neid. Jaburad tegelased on oma jaburate tunnete keerises. Aga nad on sümpaatsed ja armsad. Nad saavad hakkama. Ja on okei, et neil on sellised tunded,” heidab Mikk Jürjens enne esietendust pilgu lavastuse hingepõhja. „Hirmud on keldris. Kui astud korraks pimedasse ruumi, on see väga jube, eriti kui uks läheb selja tagant kinni. Aga kui seal natuke aega oled, harjuvad silmad pimedusega. Ehk leiad ka tule üles. Siis pole ükski ruum enam päriselt hirmus. Ainult tunne on hirmus.”

Ka päriselus on hirmudel ja ärevusel sarnane anatoomia. Eriti praegusel ajal, mil elame suures infotulvas ja on seletamatu hirm, äng ja ärevus on paljudele igapäevaseks kaaslaseks. „Ma tajun seda ärevuse fooni me ümber. Infot on nii palju meie ümber. See ärevus on jõudnud inimeste närvisüsteemi. Nad on hädas ja muretsevad,“ ütleb Mikk ja märgib, et on seda tähele pannud ka oma sõprade ja lähedaste juures. „Samasugune klaustrofoobne tunne, probleemid magamisega, nihked reaalsuses. Paljud inimesed on veidralt katki. Sisemine ärevus hakkab nüüd välja lööma.“