JUHTKIRI | Lumeuputus kõnniteedel

Ei tahaks enam kuidagi äraleierdatult ohata, et talv tuli ootamatult ja ennäe imet – isegi lund sadas alla. Meie laiuskraadidel! Aga tänavu ikkagi tuli ja veel enne, kui kalendri järgi pidanuks. Lundki on juba jõudnud maha tulla rohkem, kui nii mõnelgi varasemal südatalvel ja see lumeuputus on osutunud inimestele liiga rängaks.

Ees ootav sulaperiood ähvardab olemise topeltjubedaks teha. Kõik need vallid ja kraavid hakkavad sulama, asemele tulevad suured tiigid ja loigud. Paraku kipub aga olema ikka nii, et lumeuputusega hädas olija probleemid on tema enda lahendada, sest mitte kõik ei suhtu oma lumekoristamiskohustusse eeskujulikult ja näppe tuleb siin viibudata nii riigi kui ka eraisikute poole.

Pealtnäha on kõik justkui kenasti – sahad käivad. Keegi kühveldab. Kui ainult neid agasid poleks – keegi ajab vaid pisikese raja, keegi lükkab lume tee ääres sinna, kus muidu on jalakäijate ala, mõni ignoreerib trahvidest hoolimata üldse. Nagu üks raevunud tartlanna imestab: ela nagu Muumimaal, välja ei saa!