FILMIARVUSTUS | EFTAdel üheksa auhinda noppinud „Nähtamatu võitlus“ on viimaste aastate meeldejäävaim ja omapäraseim film

Mööda puulatvu hõljuvad Hiina heavy metal ninja'd, kes peksavad gravitatsiooni eirates segi terve Nõukogude Liidu piirigarnisoni… See on ilmselt kõige hoogsam Eesti filmi algus eales. Koreograafia on üle võlli totter, saal naerab ja kogu meelsus meenutab Rootsi kung fu lühifilmi „Kung Fury.“

Kunagi ütles üks filmiasjatundja, et filmide algus on kõige olulisem. See peab olema perfektne, kaasahaarav ja tehniliselt ääretult täpne, sest siis on filmivaataja kõige tähelepanelikum ja algus mõjutab ka kogu arvamust ülejäänud filmist. Rainer Sarneti uue õigeusu-kung fu filmi „Nähtamatu võitlus“ avaminutid on täpselt sellised.

Peategelane Rafael (Ursel Tilk) on ninja'de rünnaku ainus ellujääja ja seepeale on tema tulevik kindlustatud. Nõukogude aeg on Eesti filmides üsna stereotüüpne – päike paistab, värvid on pastelsed ja toad-köögid kergelt suitsused. Täpselt samasugune on Rafaeli pöördumine koju. Kui alguskaadrid toovad paralleele „Kung Furyga“, siis õigeusu templi ees väljasureva sapakaga missioonile minev Rafael hakkab seejärel seiklema kui... kung fu panda. Mäletate ju küll seda animatsiooni, kus kohmakas, kuid erakordselt ambitsioonikas pandakaru asub kõigi kaasõpilaste ja kärsituma õpetaja Shifu meelehärmiks vanaldase guru innustusel kung fu'd õppima ja lõpuks jõuab enda teekonnal ettekuulutuseni. Õpetaja Shifu asemel on seekord Sepa Tomi kehastatud Melhisedek ja kilpkonn Oogvai asemel Indrek Sammuli isa Nafanail.