HEA HARIDUSETA TULEVIKKU POLE | Heljo Pikhof: pedagoogid vajavad kindlust, et 2027 jõuaks palk 120 protsendini Eesti keskmisest
Riik annab sõna, riik võtab sõna. Just nii paistab praegune palgatüli õpetajate vaatevinklist. Ehkki prooviti nii siit- kui sealtnurgast – kaasati riiklik lepitaja, otsiti kompromisse, rehitseti haridusvaldkonna raha - keskpõrandale kokku ei saadudki. Viimaks leppis haridustöötajate liit sellega, et õpetaja alampalk tõuseks tuleval aastal 5 protsenti (esialgne taotlus oli 11,5 protsenti) ja haridusminister sai vahendeid kokku 3,1protsendiliseks palgatõusuks. Enne riigieelarve lukku panemist valitsus siiski ei leidnud 10 miljonit lisaeurot, mis oleks töötüli ära hoidnud. Seega õpetajad hakkavad 22. jaanuaril streikima, ja mitte kerge südamega.
Palk on mõistagi toimetulekuks äärmiselt oluline, aga ei ole ainus asi, mis kujundab inimese eluolu. Õpetajad tunnevad end väärtustatuna siis, kui neil on mõistlik töökoormus ning toetav suhtumine kooli juhtkonna ja lapsevanemate poolt.
Päris palju oleneb ka taustsüsteemist. Kas Valgamaa õpetaja, kelle töötasu on maakonna keskmisest 37 protsenti kõrgem, üldse söandabki streigiga liituda? Või Saaremaa pedagoog, kes võrreldes teiste saarlastega teenib päris head palka?