TÕNIS ERILAID | Henrik Visnapuu: meeletuses suudlen sind ma, joobunud tulest, millest hõõgub su pronksist keha!

„Keelame ära kõige praeguse Eesti kodanlise ja väikekodanlise seltskonna maitsetega kirjanduses ja kunstis rehkendamise (pro arvestamise)… meie käseme loovaid isikuid austada…“ Need read on pärit koguteose „Moment“ boheemitsevast päevakäsust, mis ilmus pea sama seltskonna koostatud, mürkrohelisele paberile trükitud ning kõigile kirjanduslistele paganatele ja variseridele pühendatud väljaandes „Roheline Moment“. „Lust elada meelt paisutab,“ kirjutas päevakäsu autor varsti hoogsalt oma esimeses luulekogus.

Olid kaks viimast aastat enne esimest suurt sõda, kui momentlaste koguteosed ilmusid väikese, kuid tihedalt koos käiva Henrik Visnapuu, 24, ja temast aasta noorema Richard Rohu eestvedamisel (ja Marie Heibergi jt mõningasel kaasalöömisel) koondunud rühmituse eestvõttel. Neil oli Visnapuu sõnutsi isegi oma hümn: „Vürstid ja parunid naistest on sündind, ka nemad peavad surema… Kuid kelle lootus moment on, leiab sest troosti igal aal! Roheline! Roheline!“

Kenad lauluhääled olnud neil kõigil. Hää äraolemise ajal õlle juures lauldud sageli neljal häälel.