RIIGIKOGU KUI SÜLDIPIDU | Taavi Libe: räuskamine ja solvangud varjavad oskamatust päriselt probleeme lahendada

Jõulupühadest terve nahaga läbi tulemine on saavutus omaette. Ma ei viita selle mõttega sedapuhku kurvale asjaolule, et jõulud – nagu ka teised pühad – toovad liigse napsutamise, kõrgendatud ootustest tekkinud pinge või lihtsalt tavapärasest pikema koosveedetud aja tõttu kaasa koduvägivalla juhtumite kasvu. Minu mõte oli pigem kujundlikumat laadi, kuigi ühistel jõuluistumistel üle laua teele saadetud teravad torked võivad adressaadile teinekord päris valusa põntsu panna.

Tõepoolest, kui interneti otsingumootorisse vastav päring sisse toksida, leiab sadu tõsisemaid ja meelelahutuslikumaid nõuandeid, kuidas suguvõsaga jõululauda istudes mitte tülli minna. Peamine soovitus on konfliktseid jututeemasid juba eos vältida, neile võimalikult neutraalselt reageerida või uppuma kippuva jutulaeva kaptenirool haarata ning see suurtest lainetest osavalt eemale tüürida: à la meite Miisul oli seekord pesakonnas kolm poega. Kuigi mõtlema hakates võib ilmselt leiduda neidki, kes teevad etteheiteid, et Miisu on steriliseerimata.

Olgu nende soovitustega, kuidas on, aga tänavuste jõulupühade ajal ja järel on minu empiiriline analüüs näidanud, et kõige suurem eeldus sellistest olukordadest läbitulemiseks on nende ettearvatavus. Üks tuttav, kellele on erakordselt kõrged ootused isa poolt täiskasvanuikka kaasa toonud üksjagu probleeme, meenutas pärast pühi, et sai perekonna ees kritiseeriva kommentaari juba esimese kümne minutiga kätte ning leidis seejärel lohutust teadmisest, et ülejäänud õhtu möödub ilmselt rahulikult.