TÕNIS ERILAID | „Soovid, soovid, soovid“: 40 aastat hilinenud kirja lugu

On 1983. aasta. Pühapäev. Kell näitab lõunaeelset aega. 16aastane Agnes läheb bussile, et alevikust poole tunni kaugusele linna sõita. „Väike puust linn“ lauldakse aastaid hiljem selle Lõuna-Eesti asula kohta. Vana kollase Ikaruse uksed lähevad pahinal kinni kohe, kui tüdruk on end juhi lähedale istuma sättinud ja buss võtab diislihaisu pritsides möirates paigalt. Agnes istutab end võimalikult juhi lähedale, sest väikelinnas on kõigil sohvritel ühine omadus: nad kuulavad soovisaadet. Tolle pooletunnise bussisõidu oma elust tahab Agneski seda teha. Kodus tema kasuisa muusikat kuulata ei luba.

Nii ei olegi Agnes eales soovilugu tellinud. Aga põnev on teada, mida teised eelistavad ja mis parasjagu popp. Sestap ta pühapäeviti just soovisaate ajal linna kiirustabki. Oma valgepäise poisiga kohtuma. Kui raha on, siis ilusa ilmaga koguni järve ääres kohvikus jäätisekokteili juua.